Konkurents haigete pärast – kas väiklus või lollus? (4)

“Saarlaste soov lihtsamat keemiaravi kodule lähemal saada on ärgitanud mandrimeeste võitlusvaimu. Mille eest võideldakse?” küsib majandus- ja muusikaharidusega Erki Aavik.

Erki Aavik

Lugedes 5. veebruari Saarte Häälest ülevaadet kahe onkoloogiaravi juhtiva spetsialisti – dr Vahur Valvere Põhja-Eesti regionaalhaiglast ja dr Peeter Padrik Tartu ülikooli kliinikumist – kirjast tervishoiuministrile, saab selgeks, et võideldakse patsientide pärast. Sadakond Saaremaa patsienti aastas on tõstnud suured raviasutused relvile!

Sellest võiks Eesti vähiravile tervikuna kasugi tõusta – jälle on teema laiemalt arutusel, rohkem inimesi kaasatud… Kahjuks ei ole asi seekord nõnda, sest nimetatud märgukirjas toodud argumendid on kõhedust tekitavalt nõrgad ning peamiselt mõeldud Kuressaare haigla (KH) ja Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) ühise kava takistamiseks.

Kuressaare haigla nõukogu esimees Kalle Laanet on mullu 30. novembril ilmunud Saarte Hääles kirjutanud päris selge ülevaate sellest, mida vähiravi Kuressaares endast kujutama hakkab ja kuidas see korraldatakse. Laanet esitab selges eesti keeles inimlikult arusaadavad põhjused ja asjaolud, miks peab teatud osa vähiravist olema patsientide jaoks korraldatud kodukandis ning millistel asjaoludel on seda võimalik mõistlikult korraldada.

Soss-sepad?

5. veebruari Saarte Hääle juhtkiri lisab veel üht-teist olulist ning väga väärtuslik on sõnum, mida kuulutab Saaremaa vähiühingu juhatuse liige, isikliku vähiravikogemusega Meeli Lauk, kes ütleb: “Saaremaa vähipatsiendil ei ole vahet, kas ravi teeb talle kättesaadavaks kodus ITK, PERH või TÜK, peaasi, et saarlastest vähipatsientide jaoks paraneksid ravi kättesaadavus, ravisoostumus ja lõpeksid enamiku vintsutused teel mandrile ravile ja tagasi.”

Jäägu analüüs ja asjade õigeks rääkimine asjaosalistele – nad (KH ja ITK juhid) teevad seda niikuinii. Juhin meie kõigi tähelepanu tõsisele probleemile nii tähtsas valdkonnas, nagu seda on raske haiguse ravi ja selle autoriteetsete juhtfiguuride suhtumine: tegelikuks probleemiks on aastas sadakonna patsiendi kaotamine KH-le ja osaliselt ITK-le! Ja seejuures räägivad meditsiinivaldkonna juhid sellest, et kui Kuressaares luua tingimused teatud osa keemiaravi tegemiseks, siis tekitatakse kaalutlemata oht vähipatsientide tervisele ja elukvaliteedile. Kui tõlgime selle maakeelde, siis tähendab see: “Saaremaa soss-sepad või kes te iganes kavatsete sinna keemiaravi tegemiseks kohale sõitma hakata – te olete asjatundmatud, oskamatud, vastutustundetud, te hakkate inimesi vigastama ja tapma!”

Meeli Lauk ütleb selle peale: “Kui oli võimalik keemiaravi viia kvaliteetselt Ida-Virumaale ja Pärnusse, on see kindlasti võimalik kvaliteetselt tuua ka Kuressaarde.”

Muidugi on keemiaravi individuaalne, ravi käigus võidakse muuta raviplaani ja ravimit, kuid selleks KH juurde vastav osakond rajataksegi, seetõttu kasutatakse ITK spetsialistide oskusi ja kogemusi. Kindlasti teavad Valvere ja Padrik kokkulepitud koostööst ITK-ga. Järelikult on nende kriitika ja kahtlused adresseeritud nii KH kui ITK kolleegidele. Onkoloogide pöördumine kõlab muide ka turunduslikult: “Kui KH kavatsus teostub, siis ehk vähemalt osa Saaremaa patsiente mäletab tulevikus meie hoiatust, ei usalda “külamehi” ning jääb ikkagi vanaviisi Tallinna ja Tartu vahet käima.” Küüniline!

Linnameeste mõttearendus saarlastele Pärnus teenust pakkuda näitab, et neil puudub praktiline ettekujutus Saaremaa ja mandri ning üldisemalt Eesti asulate vahelisest ühendusest, vahemaadest, ühis­transpordist ning väljaspool suuremaid linnu elavate inimeste mõtteviisist ja eelistustest, samuti maainimeste rahakotist. Jah, Pärnu ja Kuressaare vahel on igapäevaselt koguni kolm ühendust, kuid kõne all ei ole ju valik Tallinn versus Pärnu, vaid kolme- kuni viietunnine sõit (Tartust rääkimata!) versus maksimaalselt tunnine sõit (Kuressaare) raviasutusse. Seejuures elab valdav osa saarlasi KH-st tegelikult pigem veerandi või poole tunni tee kaugusel.

Mandrile sõidu puhul pole elukohal aga sõiduajale väga suurt mõju. Patsiendi ja lähedaste muudest vaevadest ja kannatustest on Laanet juba kirjutanud. Uskuge, kallid kaasmaalased: kodusaarelt lahkumine muretseva südamega, paratamatute mõtetega vaevalisest koduteest ja tumedast tulevikust, see on haigele emotsionaalselt hoopis midagi muud kui paaritunnine sõit Tallinna või Tartusse. Kes ei ole nõus – mõelge, mis toob igal suvel meie saartele miljonid turistid, miks on meil kadakapõõsaste vahel kümned tuhanded suvekodud?! Meretagune asi…

Saab ka Kuressaares!

Doktoritel on õigus, nii peene töö juures nagu raske tõve ravimine on kogemusi vaja. Kas kogemused tekivad vaid PERH-is ja TÜK-is? Kui KH seab sisse keemiaravimite lahustamislabori ja ITK kogemustega arstid käivad protseduure tegemas, siis selle käigus omandavad kogemusi kohalikud arstid. Ka tuhandemiiline teekond algab esimesest sammust. Ja tuletan meelde Meeli Laugu sõnu, mida on juba ülalpool tsiteeritud: kui Pärnus ja Kohtla-Järvel saab, siis saab ka Kuressaares. Selle vahega, et Pärnus ja Kohtla-Järvel on selline ravikorraldus sisse seatud just härrade Valvere ja Padriku juhitavate PERH-i ja TÜK-i spetsialistide toel ning kõlbeliselt vägagi küsitava konkurentsi tõttu ei tunnusta nad ITK-s pakutavat raviteenust.

Muude erialade inimestena ei oska me raviteenuste kvaliteedile hinnangut anda, kuid tundub äärmiselt ebatõenäolisena, et ITK pakub keemiaravi ilma vastava õiguseta. ITK-le on see õigus antud samal viisil nagu PERH-ile ja TÜK-ile. Kas Valvere ja Padrik kahtlustavad dr Ralf Allikveed (ITK juht) korruptsioonis? Ja siis muidugi ka vastavaid ametnikke? No see on ju jabur! Lauslollus.

Loodan, et dr Valvere ja dr Padrik on tegutsenud heas usus ja soovides seista oma raviüksuste rahastamise eest, on ministrile saadetud läbimõtlemata pöördumine. Just nimelt – läbimõtlemata, sest vastasel korral oleks tegu väiklase oma tabureti hoidmisega. Käesolev ajakirjanduslik vorm ei mahuta selle lootuse toeks tehtud analüüsi, kuid olen üsna kindel, et KH juhid teevad palju parema ja põhjalikuma ning selle toel head asja edasi ajavad.

Tõden siinkohal, et inimlik geniaalsus on loonud üllatavalt lühikese aja jooksul võimaluse varasem kindel surmahaigus üha sagedamini inimese (elu)tahtele ja sellest ajendatud ravile allutada. Einsteinile on omistatud mõttekild, et geniaalsust eristab lollusest see, et geniaalsusel on siiski teatud piirid… Jään lootma, et onkoloogide Saaremaa-vaenulik ministri poole pöördumine on ajendatud emotsionaalsest puhangust, mitte lollusest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 053 korda, sh täna 1)