JUHTKIRI: Matus ja paratamatus

See, et paljud tõmbekeskustest kaugemale jäävad piirkonnad täies elujõus inimestest tühjenevad, on vist paratamatus. Kus juhtub see kiiremini, kus aeglasemalt. Minnakse sinna, kus elu tundub parem.

Ka mõnes Saaremaa külas pole enam ainsatki suitsu. On neid, kunagi arvestatava suurusega külasid, mille kasin elanikkond koosneb praegusel ajal vaid üksikutest vanainimestest. Kelle sugulased on kas kaugel või neid polegi.

“Kui ma suren, kes mind matab?” on mõnelgi üksikul eakal hirm oma lahkumise pärast. Pole sugulasi-tuttavaid, kes viimsele teekonnale saadaks, rääkimata sellest, et nende seast oleks võtta kirstukandjaid.

Kuigi maa peale ei jää keegi, võib inimtühjas piirkonnas elavate inimeste matuste korraldamine olla tõepoolest keeruline. Seetõttu pole Pöide osavallakogu liige Raivo Reinarti soovitus, et kalmistutel võiks kirstude vedamiseks olla vanker-kärud, sugugi halb ettepanek.

See on paratamatusest sündinud mõte.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 470 korda, sh täna 1)