Päev 6.c klassi õpilasvarjuna

Greete Paaskivi

“Nii põnev ja veidike hirmutav on mõte minna jälle kooli, teadmata, mida oodata või milleks valmistuda,” kirjutab Greete Paaskivi, Kuressaare gümnaasiumi 39. lennu vilistlane, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudeng.

Ärkan hommikul ja tunnen ootus­ärevust algava päeva ees. Söön taas kord nii armsaks saanud ema tehtud hommikuputru ja pakin koti. Tuttav hommikune unine silm ja kiirustamine – kõik on just nagu kunagi varem. Minu plaan algavaks päevaks on olla oma vennale õpilasvari, käia temaga igal pool kaasas, kogeda, milline on tema tavaline päev.

Kooli jõudes ärevus kasvab. Olen kõrvust tõstetud, naeratan kõigile, tunnen, nagu oleksin jälle jõudnud koju või kuhugi väga tuttavasse keskkonda, kus kõik on armas ja hea. Ma ei rääkinud vennale oma plaanist ja seda toredam oli näha tema üllatust, kui klassiuksest sisse astusin.

Tuupides, sisu mõistmata

Esimene tund on ajalugu, õpime Madli-Maria Naulaineni juhendamisel Kreeka jumalaid. Klassis on tuttav sumin, keegi ei pööra otseselt mulle tähelepanu, mida olin ka oodanud – saan tundi rahulikult oma tavapärases olekus jälgida. Tunnitempo on kiire, enese hommikuses ärkamises tunnilainele häälestamine vajab pisut aega. Venda ja tema sõpru jälgides tunnen ära oma kunagised klassivennad. Nad küll kuulavad ja on õpetajaga kaasas, kuid arutavad siiski omavahel ja keerutavad pingis. Saan nüüd aru, et see ei ole niivõrd igavusest või mittekeskendumisest tingitud, vaid pigem n-ö maine kujundamine. Nad ei saa ju ometi olla käpiknukud, kes õpetaja pilli järgi tantsiksid.

Järgmine tund on loodusõpetus, saan peatselt teada, et neil on algamas kontrolltöö. Panen tähele, et minu kõrval istuv tüdruk kordab hoolega õpiku sõnastust toiduahela kohta. Ka oma koolitee jooksul olen näinud palju inimesi, eriti tüdrukuid, kes tuubivad pähe mõisteid ja õpikuteksti, päriselt sisu mõistmata. Tunnen, et selles on oma osa koolisüsteemil üldiselt.

Alles ülikooli ajal olen hakanud mõistma, et kõik kirjutatu, kõik, mida mõistame tõe all, on kellegi teise kirjutatud, kellegi teise kujunenud arusaam ja jutustus antud teemast. Liiga vähe on põhikoolis ja keskkoolis teksti küsimärgi alla seadmist – kas see, mida loen, on ikka nii või kas see võiks olla ka teisiti? Klassisisest teksti sisu üle arutlemist võiks olla rohkem, et õpilased mõistaksid, et koolis õpitu ei ole pelgalt trükimust, vaid meid ümbritsev elu. See kaasaks kõiki õpilasi astuma diskussiooni ja päriselt kaasa mõtlema teemadel, mis on olulised, mitte vaid kooliseinte vahel, vaid ka väljaspool.

Algab vahetund. Tunnen end juba kurnatuna, vaid kahe tunni möödudes! Ema pakkis mulle kaasa tükeldatud porgandit, paprikat ja õuna, et saaksin end vahepeal turgutada. Pakun poistele ka, kui garderoobis vene keele tundi ootame. Keegi ei suhtle omavahel, poisid istuvad aknalaual ja mängivad telefonis, üksinda. Olen sellele viimasel ajal palju mõelnud – meie abistamiseks loodud vahendid halvavad meid. Kunagi nii normaalne räägi-inimesega-silmast-silma on muundunud mingiks haiglaseks üksi hakkamasaamise meistriklassiks. Me ei oska enam inimese kombel suhelda, minna külla tuttavatele ilma erilise põhjuseta, lihtsalt selleks, et tunda rõõmu teise inimesega suhtlemisest. Me ei küsi enam abi teistelt, sest kardame näidata end haavatava või hädisena. Sulgume endasse, otsime tuge ja lohutust muust maailmast. Astun oma mugavast mullist välja ja pakun poistele, et mängiks ühte mängu. Vend ja tema kaks sõpra on valmis esimesena võistlusse astuma. Panen tähele, et ninja-mängu edenedes hakkavad ka teiste poiste pilgud telefonist meie poole suunduma. Pärast seda vahetundi mängivad kuni koolipäeva lõpuni kõik klassi poisid ühiselt seda mängu. Tunnen end võidukalt!

“Nõme” ei olegi nõme

Oma ühe päeva kogemuse põhjal tunnen, et õpilastel on vahel vaja väikest tõuget, et astuda välja rutiinsest tegevusest ja leida üles väärtused, mis on päriselt olulised. Tean, et Kuressaare gümnaasiumi õpilasesindus korraldab vahvaid vahetunde, aga selles vanuses noorte jaoks peab initsiatiiv tulema pigem nende endi seast kui väljastpoolt. Siin saavad palju ära teha klassijuhatajad, aineõpetajad üldiselt. Näiteks tõmmata tunni keskel hetkeks tempo alla ja teha paar venitusharjutust, kätekõverdust, et vaim püsiks virk ja jaksaks edasi toimetada. Näiteks pakkuda välja klassisisene lahedate vahetundide korraldamine, kus õpilased ise saavad initsiatiivi võtta mängu või lühikese lumesõja korraldamise näol. Näidata eeskuju, et “nõmedate” asjade tegemine ei pruugi lõppude lõpuks nii nõme ollagi. Õpime asju, mis on päriselt olulised. Sütitame üksteist olema loovad ja olema kohal selles käesolevas hetkes, näitame, et elu ei pea olema kurb, üksildane ega üksluine, vaid kõik on meie endi kätes. Võtame selle hoiaku ka enese ellu!

Tahan tänada ja veelgi aupaistet puistata õpetajatele, kes hoolivad ega anna alla ja ehitavad eimiskist midagi suurepärast. Õpetajate töö on kõige raskem ja tähtsam töö kogu maakeral.

Kuigi see päev oli erakordselt intensiivne, väsitavam kui sessiaeg või kõige karmim lihastreening, oli selles päevas nii palju rõõmu, nii palju äratundmist, tänu, hoolivust ja sõprust, mida ma ei ole ammu kogenud. Iga päev koolis – nii õpilase kui ka õpetaja jaoks – on maraton. Emotsioonide, teadmiste, suhete ja tasakaalu leidmise maraton. Umbsetest klassidest, vaikuse puudumisest ja kiirest tempost hoolimata tunnevad õpilased end koolis hästi ja see on kõige tähtsam.

Aitäh, õpetajad, et jaksate ja ma loodan, et jaksate veel pikalt! Aitäh, õpilased, sest ilma teieta ei oleks mitte midagi!

Ilmunud nädalalehes Meie KG

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 926 korda, sh täna 51)