Kuni targem annab järele… annab kavalam peksa! (15)

Erki Aavik

“Kui Saaremaa esindajate kokku on sattunud isik, kes pole üle saanud puberteedieale omasest käitumishäirest ning kes ei tunne või ei tunnusta meile omaseid käitumistavasid, siis ei räägi see veel tingimata teda valinud isikute vaimsetest ja moraalsetest omadustest,” kirjutab majandus- ja muusika­haridusega saarlane Erki Aavik.

Kui olin 12-13-aastane poisikene, arvas minu ema, et mulle tuleb kasuks, kui saan lisaks kodusele piinlikkusest kantud ettevaatlikule seksuaalkasvatusele asjatundlikku lisa. Isa sõitis suurtel ookeanilaevadel merd, tema reisid kujunesid mõnikord väga pikaks, kuid teismelise areng oli hüppeline ja kiire. Niisiis ei usaldanud ema nii delikaatset teemat minu loomuliku arengu hooleks ega jäänud ka isa järjekordset puhkust ootama. Selle asemel võttis ta mind käekõrvale ja läksime külla headele peretuttavatele, Haugide koju. Tänastele lugejatele pigem poliitikuna tuntud doktor Arvo Haug oli noore tohtrina minu isaga ühes laevas arstiks olnud ning sealt algas lähem tutvus ja läbikäimine.

Arvo Haug oli hinnatud psühhiaater, kõnealusel ajal Tallinna psühhoneuroloogiahaigla psühhoterapeut ja seksuoloogiakabineti juhataja, hiljem peaarst, kuid asi polnud tema erialas ega ametis. Tema eestvedamisel oli tõlgitud, toimetatud ja trükitud üks möödunud sajandi populaarsemaid ja defitsiitsemaid raamatuid, Martti Paloheimo, Mauri Rouhonkoski ja Mirja Rutaneni “Avameelselt abielust” (Valgus 1974, kordustrükk kohe 1975, tõlkija Heino Mikk). Niisiis oli Arvo Haug seksuaalkasvatuse asjatundja ja mis tolle aja kohta ebatavaline – avalikult.

Kes Kinderstubest, kes Bierstubest

Haug muidugi oligi asjatundja, arstina, psühhiaatrina ning avatud ja erudeeritud inimesena üleüldse. Isa ütleb tänase päevani, et Haug on üks targemaid mehi, kellega ta on elu jooksul kohtunud. Haug võttis ema palvet kuulda ja vestles minuga nii mõnigi kord nelja silma all. Kuid palju avaramatel teemadel kui poiste-tüdrukute erinevused ja ihuline läbikäimine. Kuna sel ajal – repressiivse võimu tingimustes – mingitest ebameeldivatest asjadest lehtedes ei kirjutatud, oli järgnevgi Arvo Haugi räägitud lugu avalikkusele teadmata.

Nimelt oli ühes Tallinna koolis jäänud poistekamp pärast tunde klassi ja seal omavahel… juttu ajanud. Klassitaguses abiruumis oli aga õpetaja. Naisõpetaja. Poiste teadmata. Ja poisid, just 12–13-aastased, lasksid fantaasial lennata – kõike, mida suures segaduses ihu ja vaimuga varateismelised oskasid ja teadsid: niinimetatud rumalad sõnad ja muud roppused, kirjeldades oma kasina kujutluse piires suguelundeid ja -akte. Meenutan, et internetist rääkimata polnud nõukogude Eestis isegi nn meesteajakirju, nii et poisikeste teadmised olid pärit vanemate kuttide pillatust ja sõna otseses mõttes plangu pealt ja peldiku seinalt.

Õpetaja tegi sellest suure skandaali, kooli juhtkond kas ei osanud asjaga toime tulla või siis oli õpetajal mingi seljatagune, nii et asi läks lendu ministeeriumi ja vist koguni linna parteikomiteeni. Lapsevanemaid taheti vastutusele võtta ja mürsikud raskesti kasvatatavate laste kooli saata (olid sellised omamoodi karistusasutused). Keegi taipas siiski kaasata asjatundja.

Lastepsühholoogi amet ei olnud veel levinud – hea, kui üldse olemas oli –, niisiis pöörduti käsuliini pidi Seewaldi vastava spetsialisti ehk Arvo Haugi poole. Ja selle näite varal selgitas Arvo mulle, et eksisteerib selline teismeea nähtus nagu verbaalne pollutsioon, nn sõnaline seemnepurse. Haritud täiskasvanud lugejad kujutavad ju ette, mida see endast kujutab, miks tekib. Ja see pole, eriti tänapäeval, kaugeltki poiste “eesõigus”, see käib mõlemast soost murdelise arenguga üldisemalt kaasas. Kõiki see ei puuduta, sest areng on individuaalne. Lisaks piirab paljusid meist kasvatus, kool, keskkond, kodu, aga ka geenid.

Päritolu ja kasvatus ehk nagu meie seltskonnas öeldakse: kes on pärit Kinderstubest, kes on pärit Bierstubest.., ja neid on raske varjata, nagu tõelist rikkust ja tõelist vaesust. Rikkad lähevad mõnikord ülbeks, vaesed muutuvad mõnikord agressiivseks. Tänapäeva agressiivsus väljendub massiliselt sotsiaalmeedias ja ajakirjanduses, uuemal ajal ka riigikogu kõnepuldis ja nüüd ka kohalikel parnassidel, koguni Kuressaares. Agressiivsus on kasina kasvatuse, puuduliku hariduse, viletsa mõistuse produkt.

Mis teha, matsid jäävad matsideks, nagu ütles Rolan Bõkov Jüri Järveti häälega hästi tuntud kultusfilmis. Jah – mis teha? Kas leppida? Ignoreerida? Targema järeleandmine on lollima arvates tema võit. Laiemalt aga – kui ühe kasvatamatu ja rumala pärast hakatakse norme kehtestama sellistes asjades, mis on aastasadade jooksul välja kujunenud kirjutamata tavadeks, siis on lollpead ja pätid võitnud. Sest siis mattume demagoogiasse, politikaanlusse, halvemal juhul lõpmatutesse kohtuasjadesse, kus vaieldakse, kas üks l-tähega sõna on teisest solvavam?

Solgiga ei tohi leppida

Solgiga avalikus ruumis ei tohi leppida, see tuleb ära koristada, kuid sellele ei tohi anda seadusandlikku tähendust. Vihakõnede reguleerimine on tekkinud väga erinevate kultuuride kokkupuutepinnal, kusjuures üks neist on õigupoolest antikultuur, ka oma tekkekohas.

Kui Saaremaa esindajate kokku on sattunud isik, kes pole üle saanud puberteedieale omasest käitumishäirest ning kes ei tunne või ei tunnusta meile omaseid käitumistavasid, siis ei räägi see veel tingimata teda valinud isikute vaimsetest ja moraalsetest omadustest (kuigi – kahtlus tekib). Pigem on huvitav küsimus see, kas need rekordilised 3000 lugejat, kes teisipäeva lõunaks olid Saarte Häälest vallavolinik Olev Aida ropendamise lugu lugenud, on pigem tema pooldajad või põlgajad?

Soovitus neile, kes tahavad selle roppusega midagi ette võtta. Kõik on juba kunagi olnud – Herakles pidi Augeiase talle sõnnikust puhastama. Kui asume kehtestama käitumisnorme, siis võtaksime nagu sõnnikuhargi appi. Nagu antiikmütoloogiast teame, ei olnud sellest abi, isegi Heraklese-vägilase puhul mitte. Appi tuleb võtta loodusjõud. Mida kardab inimene kõige rohkem? Pilget, ikka pilget. Väljanaermist. Mida rumalam inimene (ja rumalad sõnad on ju rumalate inimeste töövahend ja tunnus), seda rohkem ta pilget pelgab.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 379 korda, sh täna 1)